Monday, March 30, 2009

Minu välispraktika Saksamaal

Naudin juba 5. kuud AIESECi praktikandi elu Saksamaa väikelinnas Halles. Sellest, kuidas see kõik toimuma sai, kirjutangi järgnevalt.

AIESECi praktikale kandideerisin suhteliselt impulsiivselt – õde oli just tulnud Kanadast ja vist see andiski esimese tõuke. Läbisingi proovilepanekud ja intervjuu edukalt ning sain võimaluse praktikabaasis sobrama hakata. Alguses oli suur isu minna Aasiasse sealse kultuuri ja eluolu erilisuse pärast, samas soovisin ennast siiski ka erialaselt täiendada ning mitte võtta praktikaperioodi kui puhkust. Nii kujuneski, et sobivat kohta otsisin ligi aasta. Kuna ma õpin rõivatootmist, siis arvestasin juba alguses võimalusega, et päris erialast tööd ma ei leia, sest AIESECi baasis ei ole just liiga palju tekstiili- või moeettevõtteid. No on, aga need asuvad Türgis ja Indias, mille tööstiili ja arenemisvõimalusi ma natuke pelgasin :) Viimaks leidsin oma praeguse firma ning kuna minu profiil sobis neile ideaalselt, siis oli asi päris kiirelt otsustatud. Konarliku saksa keele praktiseerimine ja parandamine tundus ka vastupandamatu võimalusena.

Ettevalmistusperiood kulges kiiresti, leping sai sõlmitud juunis, septembri alguses pidin juba olema Halles. AIESEC määrab uutele praktikantidele alati buddy ehk sõbra, kes sul uues keskkonnas kohaneda ning asjaajamises aitab. Korteri leidsin endale läbi interneti ise, buddy vaatas üle ning vormistas lepingu. Pangas ja linnavalitsuses käisime aga koos, sest sealsed inimesed väga inglise keelt ei mõista ja minu saksa keel ei olnud alguses nii hea, et bürokraatiast aru saada. Tulles Eestist, kus ma bürokraatiaga väga harjunud ei ole ning alati saab asju ajada kuidagi lihtsamalt (ehk peaaegu alati interneti või vähemalt meili teel), siis Saksamaal on suhteliselt kindlad reeglid ning dokumendid, mida sa pead omama ja mida tulles tegema. Aga EU-liikmetele kehtivad reeglid ei ole midagi ülejõukäivat, seega kulgesid toimingud võrdlemisi kiiresti ja valutult ning ma sain täisverelise praktikandi elu alustada.

Töötajaid on meie ettevõttes minuga kokku neli, seega tunneme üksteist ning meist on saanud hea meeskond. Iga nädal algab koosolekuga, kus viiakse ennast kurssi vana ja uuega, jagatakse ülesandeid, arutatakse läbi probleeme. Töökeeleks on meil saksa keel ning aeg-ajalt pean kõvasti pingutama, et kõigest aru saada, sest kohalik dialekt oli minu jaoks alguses päris ehmatav, no vähemalt 70% jutust jäi ikka väga arusaamatuks. Nüüdseks on mu kolleegid mõistnud, et minuga tasub pigem seda “õiget” saksa keelt rääkida. Alguses arvasin, et tööl suhtlen pigem inglise keeles (kogu eelnev kirjavahetus oli olnud inglise keeles), aga selgus, et pooled kolleegidest seda ei mõista. Olen saksa keelt koolis mõned aastad õppinud, mistõttu ei olnud kohanemine väga raske ning tegelikult ongi keele selgeks saamisel oluline pidevalt harjutada, vigu teha ja lihtsalt keskkonnas viibida. Kolleegid on mul suurepärased ning ei tee mu tobedatest vigadest väljagi, ühele neist andsin kohustuse mind kogu aeg korrigeerida. Kehakeelt olen samuti kõvasti arendanud ja nagu ma kuulnud olen, siis 90% meie kommunikatsioonist toimubki läbi mitteverbaalsete kanalite.

Meie firma valmistab luksuslikke tekstiili- ja pabertapeete ning kotte trükitud kangastest. Tehnoloogia, mida me kasutame, on välja töötatud meie disaineri poolt ning on väga põnev ja uudne. Kangas metalliseeritakse ning töödeldakse seejärel oksiididega, mis metalliosakestega reageerides jätavad kangale rooste/patina efekti. Kindlasti olete näinud kujusid, mis aja jooksul muutuvad ilmastikutingimuste tõttu roheliseks või hakkavad roostetama – no midagi sarnast üritame me teha kanga ja paberiga protsessi lihtsalt kiirendades. Tooted valmivad käsitööna meie töökojas ning on pika eksperimenteerimise tulemus. Ühe tapeedipaani (5m) valmistamisele erinevate protsesside tõttu kulub tunde ning see põhjustab ka toote kõrge hinna. Olen kogu protsessi tundma õppinud ja saanud töökojas ka ise trükivärvidega katsetada.

Mina töötan peamiselt loovülesannete kallal – disainin kangaid ja tapeete, brošüüre ja flaiereid. Seejuures on mul palju vabadust ning võin alati teha ettepanekuid ja anda nõu, kui leian midagi muutmist vajavat. Töökoormus on väga erinev, mõni päev tuleb mitu kiiret projekti korraga ja siis võib olla jälle paar nädalat rahulikku aega, kus tegelen uue kollektsiooniga. Ma tunnen, et mind usaldatakse palju ning sellega kaasneb ka kohustus olla oma töös väga hea. Keegi mind otseselt ei kontrolli, mistõttu ei saa ma kuskil silma kinni pigistada vaid pean jälgima, et minu töös vigu ei tekiks, sest vastasel juhul läheks ma ettevõttele palju maksma. Ma tunnen, et mind võetakse pigem kui täiskohaga töötajat mitte kui algajat, kellele antaks tavaliselt vähem tähtsaid ning pigem rutiinseid ülesandeid. Siin mängib suurt rolli ka praktikandi iseloom ja oskused, sest kui oled ise aktiivne, küsid ja teed tööd hästi, siis tuleb usaldus ja suuremad kohustused. 

Lisaks disainimisele ja katsetamisele kangaste ja tehnoloogiatega, kuulub minu ülesannete hulka potentsiaalsete klientide leidmine ning andmebaaside koostamine ning turundusalase nõu andmine. Kuna firma on vaid aasta tegutsenud, siis näen ma kogu ettevõtte kasvamise protsessi, nii apse kui õnnestumisi. Oleme käinud messidel Viinis ja Leipzigis, märtsis ootab ees sõit Stuttgarti. Messidel on minu ülesandeks meie tegevuse tutvustamine ning tekitada klientides vastupandamatut soovi meie tooteid endale soetada. Ma armastan oma tööd ning hetkel juba kaalun, kas ei peaks siia kauemaks jääma, sest mitu projekti on käimas ja kuidagi poolik tunne jääks lahkuda ilma nägemata käega katsutavaid tulemusi.

Tööpäevad veedan mõnusas Halle linnas, nädalavahetused on ringireisimiseks. Halle on Leipzigist 20-minutilise rongisõidu kaugusel ning parajalt suur, et igav ei hakkaks, ja samas parajalt väike, et rattaga ringi liigelda. Elan koos kahe disainitudengiga boheemlikus kunstiinimeste linnaosas 3-toalises korteris. Rohkem suhtleme nädalavahetustel ja õhtuti, kui valmistame koos õhtusööki ja vaatame saksa kriminaalsarju. Enne tulekut polnud mul aimugi, kellega koos elama hakkan, kuid oma korterikaaslastega on mul väga vedanud – puuduvad igasugused reeglid ning kord, kuid kõik laabub iseenesest. Mõnikord tuleb küll ette, et köök on natuke segasummasuvila, aga meie sõbralik ja vaba olek kaalub selle igati üle ning üks minu lemmikütlustest ongi – korras maja on märk raisatud elust! Lisaks teeb üks neist suurepäraseid küpsiseid, mis on mulle eluliselt vajalikum kui võitlemine meie loomingulise korralagedusega :) 

Sakslased, kellega ma peamiselt lävin, on mõnusalt pingevabad ning sõbralikud, vahel küll liiga tagasihoidlikud ja oma arvamust mitte valjult välja ütlevad. Lisaks minule on Halles selle aja jooksul olnud viis erinevat praktikanti, kellega on hea muljeid vahetada ning aega veeta, jagame ju samu emotsioone ning kogemusi. Koos oleme käinud Oktoberfestil, Berliinis, Dresdeni jõuluturul, Poolas Auschwitzi vangilaagris. Kohalik AIESECi grupp hoolitseb praktikantide eest hästi, meid kaasatakse alati üritustesse ja tegemistesse. Samas olen veendunud, et praktikale suunduv inimene peaks olema piisavalt iseseisev ja algatusvõimeline ning mitte lootma igas olukorras teiste abile. Initsiatiivi tuleb näidata sageli, sest mina olen see, kes oma kohalolekut siin tõestama ja õigustama ning Saksa elu, tavade ja erinevustega kohanema peab. 

Ma naudin oma praktikat väga – töö on huvitav, kolleegid ja sõbrad on suurepärased ning Halle on just sobiv paik elamiseks. Palju räägitud kultuurišokki ei ole ma veel kogenud ehk seetõttu, et olen oma tudengiaastatest poole veetnud välismaal õppides/töötades ning kiiret kohanemist vajavate olukordadega harjunud. Soovitan kindlasti kõigil, kellel huvi kuskil mujal oma võimeid proovile panna, seda ka teha. Kogemus, mille annab võõral maal endaga hakkama saamine, tuleb tulevikus kasuks nii tööalaselt kui eraelus. Mind on see muutnud enesekindlamaks, avatumaks, otsustusvõimelisemaks, andnud hulga kontakte ja ideid, mida lähiajal korda võiks saata. 

Nii et nüüd on aeg hakata mõtlema, millisesse riiki sina minna tahaksid!

Piret Mellik

No comments:

Post a Comment